Millest oli juttu 29.03.2011

Eelmisel koosolemisel näitas meile oma pilte ja rääkis muuhulgas Islandi muljetest Laura Barbo, kelle fotosid saab näiteks näha tema blogist.

Tutvustatud sai ka Helsingis Kaapelitehdas'es asuvat Soome Fotomuuseumi, mis on alati väärt külastamist, kui teisele poole lahte satute. Alati on väljas mitu näitust korraga, seega igaüks leiab endale midgai huvipakkuvat ja inspiratsioon ning elamused on garanteeritud. Soovitan soojalt!

Eelmisel nädalavahetusel vaimustas mind näitus Animalcams, mis kujutab endast projekti, kus fotograaf on ehitanud lihtsatest materjalidest loomade, lindude ja putukate silmaehitust ja vaatevälja ning looma kõrguse ja elupaigaga arvestava kaamera, et edasi anda seda, kuidas näevad maailma nemad ja rõhutada seda, kui erinevad on nende visuaalsed kogemused ümbritsevast võrreldes inimesega.

1) Sellised on need isetehtud pinhole kaamerad:

2) Näituse väljapanek koos kaamera asukoha joonistega. 3) Nii näeb maailma lepatriinu.

Peale selle vaatasime ja analüüsisime Kevade ülesande raames saadetud ja üles pandud pilte. Kui kellelgi veel oma pilt postitamata on, siis tehke seda julgesti! Seeriad on ka muide teretulnud, ei pea alati olema ainult 1 pilt.

Uue ülesandena teile väike väljakutse ragistada ajusid ja mõelda pildistamise visuaalse poole asemel pigem rohkem pildistatava tähenduse peale - nimelt on tarvis teha järgneva kahe nädala jooksul autoportree, kuid seda niimoodi, et iseennast füüsilisel kujul pildile ei jää. Loomulikult võiks see pilt olla ka visuaalselt rabav ja tehniliselt hästi teostatud, selle vastu pole kellegil midagi. Kuid oluline on eriti nende objektide/subjektide/situatsioonide/ümbruse/vms mis teid iseloomustab ja teile tähtis on, valik ja pildile paigutamine :)
Autoportreede ajaloole saab tuvustuseks ja alustuseks pildi peale visata siin.
Natüürmorti (mis iga objektidest koosnev vaikelu põhimõtteliselt ju on) tutvustab sissejuhatuseks hästi see leht.
Ühesõnaga, ülesanne nimega - Autoportree ilma autota? hmm.. ei saa ikka eesti keeles öelda! Self-portrait without the Self tuleks riputada blogisse üles enne 12.04 tähtaega.
(ei tahaks päris öelda eesti keeles, et autoportree läbi objektide, sest mõni võib-olla tunneb, et teda iseloomustab hoopis miski muu kui kogum objekte. nii et laske kujutlusvõimel lennata!)

Järgmiseks korraks leppisime kokku välipildistamise workshopi teisipäeval, 12.04. kell 18:00-20:00 Kohtumispaigaks Linnahalli trepid. Kaart asub siin lehel.
Ärge unustage kaasa võtta oma kaamerat ja kui on, siis ka statiivi. Kui uhket kaamerat pole, siis ka mobiiltelefoni kaamera ajab asja ära, põhiline on õppida ümbritsevat teistmoodi nägema - ühesõnaga, kõige olulisem on kohal olla :) Saab hakkama ka ilma kaamerata, lihtsalt nii:

Palun andke oma osavõtust igaks juhuks ka eelnevalt teada läbi nende kanalite:

Facebook'i event
tlufotoklubi@gmail.com
Sindy - 55533537

29.märtsi fotoõhtu

Hei!!

Annan teada, et siiski on 29.märtsil kokkusaamiskohaks see vana ja tuntud ruum T-318, seda siis loodetavasti viimast korda. Olge kohal kell 18.00! Kohtumiseni!

29.märts

JÄRGMINE FOTOKLUBI KOOSOLEMINE TOIMUB 29.MÄRTSIL ALGUSEGA 18.00 TERRA MAJA TEISEL KORRUSEL. Ruum on veel täpsustamisel, ilmselt pole sama ruum, mis kolmandal, igatahes uks on lahti. Kusjuures tegu on viimast korda nö loenguvormis kokkusaamisega. Soovitan teil igati kohal olla. Lisage enda kevadpildid enne 29.märtsi blogisse. Kui te pole veel blogi liige, saatke kiri aadressile: tlufotoklubi@gmail.com

Tehniline jutt 15.03.11

Tehnilist juttu oli päris palju - tegime selgeks, mida tähendab see lühend DSLR (Digital Single Lens Reflex ehk siis Digipeegel) ja mis vahe on sellel tavalise kompaktkaameraga. Seejärel üritasime orienteeruda selles tehniliste terminite virr-varris ja selgitada mõisteid nagu säri, ava ja ISO.

Säritamine
Kogu säri määramine fotograafias keerleb mõiste 'stop' ümber. Üks stop on filmile jõudva valguse koguse kahekordne muutus. Kui filmile jõuab kaks korda rohkem valgust, siis öeldakse +1 stop, kui pool valgusest siis -1 stop. Säri määravad 3 komponenti - säriaeg (shutter speed), ava suurus (aperture) ja kasutatav film (ISO).



Säriaeg on periood, mille jooksul lastakse filmile valgust langeda, sekundites või sekundi murdosades. Tavaliselt märgitakse sekundi murdosi täisnumbritega (90 tähendab 1/90-ndik sekundit), täissekundeid näitatakse kujul 1", 2"... Igal normaalsel kaameral on kasutada vähemalt säriaegade rida 1, 1/2, 1/4, 1/8, 1/15, 1/30, 1/60, 1/125, 1/250, 1/500, 1/1000 sekundit. Uuemad kaamerad võimaldavad kasutada ka vahepealseid väärtusi. Mida lühem on säriaeg, seda vähem jäädvustub pildile liikumist, pikema säriaja jooksul jõuab liikuv objekt läbida pikema tee ja filmile jäädvustub hägustunud kujutis:



Ava ehk F-number - lahtise ava juures on siis avaarv väiksem, kinnise juures suurem. Näiteks f/2.8 on lahtisem ava kui f/4.0 Ava näitab seda, kui palju valgust objektiivist filmile pääseb. Ka ava mõõdetakse stoppides, aga numbrid ise ei ole reas kahekordistuvad - standartne rida on f/1, f/1.4, f/2, f/2.8, f/4, f/5.6, f/8, f/11, f/16, f/22, f/32 (need numbrid on sellised sellepärast, et muutuv suurus on ringi pindala).



f/32 – kinnine ava ja pikk säriaeg:


f/5.6 - lahtine ava ja lühike säriaeg:



Filmi kiirus ehk see, mida väljendatakse ISO numbriga - kiirust suurendades suurendate ka filmi tundlikkust. Näiteks liikudes ISO 100'lt ISO 200'ni, jättes samal ajal f-numbri ehk siis ava samaks, saavutate sama säritamise kasutades samas 2 korda kiiremat säriaega. See tähendab seda, et näiteks pimedas on võimalik saada lühema säriajaga kiiremini pilt tehtud, kui samade settingutega väiksema ISO'ga. Meeles tuleb aga pidada seda, et suurem ISO toob endaga kaasa ka rohkem säbru ehk noise'i.

Kokkuvõttes, kui fotograaf ütleb näiteks, et konkreetne pilt on 2 stopi võrra üle valgustatud, siis see tähendab, et kahe stopi võrra liiga palju valgust on sisenenud kaamerasse. Oletame, et kaamera ava oli f/2.8. Kui väita, et pilt oli 2 stopi võrra üle valgustatud, siis ideaalne ava oleks pidanud olema f/5.6 (vaata allolevat tabelit) Samuti saab muuta vaid 1/3 või 2/3 stopist.
Kui pildistad pimedas keskkonnas ilma välguta, siis on parem kasutada nii väikese numbriga tähistatud, ehk siis kõige lahtisemat ava, mida kaamera võimaldab. f/1.4 on kõige lahtisem ava, mis kaameral olla saab, kuid need objektiivid on hästi kallid. Enamik objektiive avaneb kuni f/3.5, mis tuleneb sellest, et 35mm objektiivi pikkus jagatakse ava suurusega millimeetrites - f/3.5 tähendab 35mm on jagatud 10mm = 3.5



Hea leid oli koosolemise käigus avastatud: SLR kaamera online simulaator on hea vahend kõigile proovimiseks ja settingutega mängimiseks, et need keerulised tehnilised mõisted kiiremini selgeks saada. Kellel endal vastavate võimalustega kaamerad olemas on, siis proovige kindlasti kõiki nuppe näppida ja vaadake mis välja tuleb, see on parim viis õppimiseks. Toredat katsetamist!

* osa materjali refereeritud wikipeediast ja fotokala lehelt. Soovitan lähemalt uurida sealt ja igalt poolt mujalt internetist, see info on kõik olemas ja kättesaadav. Üks korralik raamat on aga ka hea investeering.

Millest oli juttu 15.03.2011

Foto räägib loo: peatusin veidi kultuuriantropoloogilsel taustal et leida seletust sellele, mida ja miks me tegelikult alateadlikult fotodelt otsime või miks me neid üldse teeme.

Storytelling ehk lugude jutustamine on inimestele ainuomane ja kõikides kultuurides ühine ürgne viis õppida, meelt lahutada, kinnistada moraale ja luua ning hoida kultuuri. Loo olulised osad on süžee, tegelased ja narratiiv. Homo sapiensile on hädavajalik rääkida ja kuulda lugusid. See on tähtsuselt teine vajadus peale toiduvajaduse ning kindlalt enne armastusvajadust ja peavarju. Miljonid inimesed suudavad elada ilma armastuse ja ulualuseta, kuid peaagu mitte ükski vaikuses.

Lascaux koopamaalingud

Kirjutamine tähendab kindlate märkide kasutuselevõttu, mis esindavad keelt ja selle kasutuselevõtt koos stabiilsete ja kaasaskantavate meediumitega on taganud selle, et lugusid on üles märgitud, ümber kirjutatud ja jagatud üle suurte regioonide.
Lugusid on graveeritud, kraabitud, maalitud, trükitud või tindiga joonistatud puule, bambusele, elevandi- ja muudele luudele, savinõudele, saviplaatidele, kivisse, palmilehtedest raamatutesse, nahkadele, puukoorele, paberile, siidile, lõuendile ja teistele tekstiilidele, filmilindile ja säilitatud elektrooniliselt digitaalsel kujul. Ka keerulised tätoveeringud võivad esitada lugusid. Fotokujutised on ka lihtsalt üks keel, visuaalsete sümbolite keel. Hea foto ei ole vaid ilma pidepunktita muster, vaid omab mingit fookuspunkti, mille ümber kõik ümbritsev, nt taust, mingisuguse tähenduse, loo, tekkisimisele kaasa aitab.



See ürgne vajadus selgitab meis kõigis pulbitsevat vajadust kuidagi jäädvustada oma eksistents, jutustada oma lugu - kraapides oma nime avaliku käimla uksele või pildistades olulisi sündmusi ja inimesi. Loo kontseptsioonist vähemal või rohkemal määral ei saa me keegi pildistades üle ega ümber.

Rääkides kuulsatest fotograafidest, kes eriti ilmekalt oma piltidega mingit lugu edasi anda on osanud, on headeks näideteks need, millest sai eelmine kord räägitud (v.t. eelmisi blogi sissekandeid) kuid tooks uusi näiteid ikka ka:

Sally Mann sai kuulsaks suurte must-valgete fotodega oma noortest lastest, kahest tütrest ja pojast, kes jooksid nende koduaias alasti ringi. Tama tugev loomus tuleb läbi tema fotode ning veider peretunnetus ning seksuaalsuse piirimaid kompav alatoon. Tema fotod räägivaid vaevu hoomatavaid iidseid lugusid milles võib eedenliku paradiisiaiaga paralleele tuua, vihjates samas noorte väga julgele ja iseteadlikule loomule.

Robert Capa, legendaarne sõjafotograaf.
Martin Parr räägib oma fotodega ülimalt ilmekaid lugusid hoopis teisiti.
Diane Arbus'i fotod inimestest jutustavad nende kohta palju.

Veidi teistmoodi näide on Elliott Erwitt - Sequentially yours kus lugu koorub välja läbi mitme järjestikuse kaadri,
mis on väga huvitav ja päris vaimukas lähenemine. Välja on tulnud sellised veidi koomiksi moodi lood.

4. fotoõhtu

HEI!

Neljas fotoklubi koosolemine toimub teisipäeval, 15.märtsil kell 18.00 ruumis T-318. Võtke kaasa hea tuju!

Üllatuskülaline tuleb meile 29.märtsil ning üleülejärgmine kord oleme pidamas koosolemist juba ilusate ilmastikuolude korral väljas ehk siis tõstame taset ning hakkame praktiseerima erinevaid fotograafiaga seotud asju välitingimustes. Ärge enda kodust ülesannet unustage!!!

Lugege läbi ka nö kohustuslik kirjandus. Homme on viimane päev esitada oma pildid konkursile Looduse Aasta Foto 2011, reeglid ja osalemisvormid leiad SIIT

Lugege FB kaudu Vilde Meediaklubi kohta ning võtke sellest samuti osa!

Millest oli juttu 01.03.11

Eile rääkisime heade fotode saladusest, kompositsioonist, tegime veidi tutvust fototeooria maailmaga ning vaatasime mõningaid ikoonilisi fotosid

Kompositsioon ehk siis pildistatavate subjektide/objektide paigutus pildil on fotode alustala number 1. Selle alla läheb suur hulk asju ning kõigest rääkida on võimatu - igaüks võiks ise googeldada seda teemat veidi ja uurida asja. NB: eriti pöörata tähelepanu just klassikalise maali alustõdedele.

Meie panime kompositsioonist rääkides põhirõhu kolmandikureeglile - see tähendab, et foto jagatakse kolmeks võrdseks osaks ja pildi kompositsioon võiks olla ideaalis üles ehitatud nende kujuteldavate joonte järgi.

Põhiline on meeles pidada, et horisont ei tohiks pilti poolitada keskelt kaheks ning pildistatav objekt ei peaks olema lihtsalt keset pilti. Küll aga on oluline teada, et reeglitele vastu hakkamine võib tuua just huvitavaid tulemusi ning on kunstnikke, nagu näiteks Salvador Dali, kes on kogu oma elutöö üles ehitanud sellele, et teha kõik täpselt vastupidi reeglitele. Kuid see vastuhakk peab olema teadlik ja mõtestatud - tema näiteks esitas inimestele väljakutse mõelda endi jaoks ümber traditsioonilised arusaamad tasakaalust ja disaini elementidest. Lihtsalt halba kompat sellega välja ei vabanda.

Fototeooria sai oma alguse sellest, kui 70'ndatel hakkasid filosoofid ja kirjanikud (mitte fotograafid ise) looma oma kriitiliste ja analüütiliste tekstidega uut diskursust

Üks põhilisi varajasi analüütisi tekste fotograafia teemal oli Susan Sontagi 'On Photography' aastal 1977. Susan Sontag'i kohta siit.
Ja teine põhjapanev tekst oli Roland Barthes'i raamat 'Camera Lucida' aastal 1980
kus ta tutvustas oma teooriat hea foto komponentide - studium ja punctum - kohta. Studium tähendab siis seda kõike, mis meile fotos huvi pakub, infot annab ning meile ehk ka meeldib. Kuid punctum on see seletamatu miski, mis meid otsekui torkaks, see maagiline ja kõigi jaoks enamasti erinev faktor, mis like'ist love'ini viib ning selle foto meile eriliseks ja milleksi enamaks kui lihtsalt visuaalseks informatsiooniks teeb. Minu jaoks näiteks oli Karl Anderi näidatud siilipildil punctum'iks leheke siili okaste vahel või siis kärbes konna otsaesisel. Kuid punctum võib olla ka palju väiksem ja vähemmärgatav detail, mis meid mingil põhjusel otsekui näpistab ja sellega hinge läheb või pildile midagi olulist juurde annab, mis selle eriliseks teeb.

Vaatasime mõningaid olulisi ja legendaarseid fotosid, mis on muutnud ajalugu ja inimeste elusid ning milles peitub see 'miski' mis neid teistest erilisemaks teeb. See võib olla hästi tabatud 'õige hetk', see võib olla ideaalne kompa või see müstiline punctum, kuid iga hea foto räägib LOO. Ja sellel teemal tahan ma veel edaspidi pikemalt peatuda.

Senikaua katsuge teha pilte ja vaadata pilte - maale, fotosid, filmikaadrite kompositsioonilist ülesehitust - ning katsuge näha seda, mida enne ei näinud.

Fotograafid, kellest rääkisime:

Annie Leibovitz (klikkige, et lugeda seda tutvustavat artiklit temast - see seletab veidi ka tema suhet Susan Sontag'iga. Ning ei, kumbki nendest ei olnud mees! :P) 'Life through a lens' on suurepärane film selle andeka ja väga eduka fotograafi elust ja karjäärist, soovitan soojalt. Peaks saama osade kaupa youtube'is seda tasuta vaadata ka saama. Googeldage teda ja vaadake tema fotosid, need on ideaalse kompositsiooni ja läbimõeldud süžee musternäidised.

Henry Cartier-Bressoni fotod on moodsa fotoajakirjanduse alustaladeks. Loe tema kohta siit.

Share
|

Millest oli juttu 15.02.11

Sellel koosolemisel tegime üksteisega lähemalt tutvust. Kõik tutvustasid end ning rääkisid oma kogemustest fotograafiaga ning mida tahaksid siin klubis koos käies teada saada/harjutada vms. Kui keegi ei saanud tulla, või kui mõni oli küll kohal aga ei suutnud keskenduda või ei teinud märkmeid, siis siin on igaks juhuks selle asja tuum, millest mina rääksin, uuesti kokku võetult:

Fotograafia, olgugi et see meedium on umbkaudu 175 aastat vana, on tegelikult miski, mille ''loomismüüdiks'' võib pidada lugu Boutadese tütrest 657 e.Kr. Vana-Kreekas. Selle müüdi järgi joonistas see keraamiku tütar oma armastatu profiili varju, mille heitis seinale lambi valgusvihk, kontuurid seinale, ning salvestes seeläbi sõtta mineva kallima 'pildi'.

Tegelikult kasutatakse seda lugu enamasti skulptuuri ja joonistamise tekkimise kirjeldamiseks, kuid see sobib kenasti illustreerima seda peenikest ja hägust joont, mis tegelikult fotograafia ja kujutava kunsti vahel

on. Oluline erinevus on, et fotograafia (mis tuleb kreekakeelsetest sõnadest φῶς (photos) ''valgus'' ja γραφή (graphé) "joonistamine", mis koos tähendavab "valgusega joonistamine") on valguse poolt objektiivselt (mitte nagu pintsli- või pliiatsijoon, mis on alati subjektiivne) tekitatud jälg või ''recording'' millesti, mis oli reaalselt olemas. Samas kui maali, ükskõik kui täpse ja realistliku, puhul ei saa me iial kindlad olla, kas kujutatu on fantaasia või tegelikkus.

Lihtsam oli sellest seosest aru saada Daguerrotype'ide ajastul 1839-1864 (Louis Daguerre'i järgi, kes aitas seda leiutada) mil suudeti teha esimest korda püsivalt säiliv foto. Sel ajal ei olnud olemas negatiivi, vaid pilt säritati otse peegliks poleeritud hõbedapinnale ning säilitati spetsiaalses karbis. See oli ka esimene fotograafiline protsess, mida kommertslikel eesmärkidel kasutati. See side reealsete objektide ja inimestega, kes kunagi kaamera ees on seisnud, teebki fotograafia nii maagiliseks ja köitvaks. Fotokaamera on kui ajamasin.

Niipalju siis esialgsest ajaloolisest ja teoreetisest taustast. Järgmine kord tahaks näha igaühe kõige südamelähedasemat pilti, et saaks neid asrutada ja püüda mõitsa, mis need nii eriliseks või heaks teeb. Selleks tahaksin peatuda esmalt veidi fototeoorial ning ka seletada lahti, mida tähendab see, et iga hea foto peab rääkima loo ja kuidas seda saavutada. Tehniliste ja kunstiliste oskuste õpetamine on ka oluline, kuid selleni võib jõuda ka ülejärgmisel korral, esialgu on oluline igalühel ise midagi praktilist teha ja olla kaasatud õppimise protsessi teiste pilte vaadates.

Minust: minu nimi on Sindy Püssa ja võtan enda tausta ja tegevusala tavaliselt kokku sõnapaariga 'photographic artist'. Haridus ja kogemused - Digital Photography 2:1 Bachleor of Arts degree, London South Bank University. Olen tegelenud fotograafiaga u. 8 aastat ehk siis kõigega mis sinna juurde käib: klubid, kursused, fotograafide assisteerimine, näituste korraldamine, raamatute kujundamine, ajakirja välja andmine, loengute pidamine etc.

Share
|