Millest oli juttu 15.03.2011

Foto räägib loo: peatusin veidi kultuuriantropoloogilsel taustal et leida seletust sellele, mida ja miks me tegelikult alateadlikult fotodelt otsime või miks me neid üldse teeme.

Storytelling ehk lugude jutustamine on inimestele ainuomane ja kõikides kultuurides ühine ürgne viis õppida, meelt lahutada, kinnistada moraale ja luua ning hoida kultuuri. Loo olulised osad on süžee, tegelased ja narratiiv. Homo sapiensile on hädavajalik rääkida ja kuulda lugusid. See on tähtsuselt teine vajadus peale toiduvajaduse ning kindlalt enne armastusvajadust ja peavarju. Miljonid inimesed suudavad elada ilma armastuse ja ulualuseta, kuid peaagu mitte ükski vaikuses.

Lascaux koopamaalingud

Kirjutamine tähendab kindlate märkide kasutuselevõttu, mis esindavad keelt ja selle kasutuselevõtt koos stabiilsete ja kaasaskantavate meediumitega on taganud selle, et lugusid on üles märgitud, ümber kirjutatud ja jagatud üle suurte regioonide.
Lugusid on graveeritud, kraabitud, maalitud, trükitud või tindiga joonistatud puule, bambusele, elevandi- ja muudele luudele, savinõudele, saviplaatidele, kivisse, palmilehtedest raamatutesse, nahkadele, puukoorele, paberile, siidile, lõuendile ja teistele tekstiilidele, filmilindile ja säilitatud elektrooniliselt digitaalsel kujul. Ka keerulised tätoveeringud võivad esitada lugusid. Fotokujutised on ka lihtsalt üks keel, visuaalsete sümbolite keel. Hea foto ei ole vaid ilma pidepunktita muster, vaid omab mingit fookuspunkti, mille ümber kõik ümbritsev, nt taust, mingisuguse tähenduse, loo, tekkisimisele kaasa aitab.



See ürgne vajadus selgitab meis kõigis pulbitsevat vajadust kuidagi jäädvustada oma eksistents, jutustada oma lugu - kraapides oma nime avaliku käimla uksele või pildistades olulisi sündmusi ja inimesi. Loo kontseptsioonist vähemal või rohkemal määral ei saa me keegi pildistades üle ega ümber.

Rääkides kuulsatest fotograafidest, kes eriti ilmekalt oma piltidega mingit lugu edasi anda on osanud, on headeks näideteks need, millest sai eelmine kord räägitud (v.t. eelmisi blogi sissekandeid) kuid tooks uusi näiteid ikka ka:

Sally Mann sai kuulsaks suurte must-valgete fotodega oma noortest lastest, kahest tütrest ja pojast, kes jooksid nende koduaias alasti ringi. Tama tugev loomus tuleb läbi tema fotode ning veider peretunnetus ning seksuaalsuse piirimaid kompav alatoon. Tema fotod räägivaid vaevu hoomatavaid iidseid lugusid milles võib eedenliku paradiisiaiaga paralleele tuua, vihjates samas noorte väga julgele ja iseteadlikule loomule.

Robert Capa, legendaarne sõjafotograaf.
Martin Parr räägib oma fotodega ülimalt ilmekaid lugusid hoopis teisiti.
Diane Arbus'i fotod inimestest jutustavad nende kohta palju.

Veidi teistmoodi näide on Elliott Erwitt - Sequentially yours kus lugu koorub välja läbi mitme järjestikuse kaadri,
mis on väga huvitav ja päris vaimukas lähenemine. Välja on tulnud sellised veidi koomiksi moodi lood.