Millest oli juttu 01.03.11

Eile rääkisime heade fotode saladusest, kompositsioonist, tegime veidi tutvust fototeooria maailmaga ning vaatasime mõningaid ikoonilisi fotosid

Kompositsioon ehk siis pildistatavate subjektide/objektide paigutus pildil on fotode alustala number 1. Selle alla läheb suur hulk asju ning kõigest rääkida on võimatu - igaüks võiks ise googeldada seda teemat veidi ja uurida asja. NB: eriti pöörata tähelepanu just klassikalise maali alustõdedele.

Meie panime kompositsioonist rääkides põhirõhu kolmandikureeglile - see tähendab, et foto jagatakse kolmeks võrdseks osaks ja pildi kompositsioon võiks olla ideaalis üles ehitatud nende kujuteldavate joonte järgi.

Põhiline on meeles pidada, et horisont ei tohiks pilti poolitada keskelt kaheks ning pildistatav objekt ei peaks olema lihtsalt keset pilti. Küll aga on oluline teada, et reeglitele vastu hakkamine võib tuua just huvitavaid tulemusi ning on kunstnikke, nagu näiteks Salvador Dali, kes on kogu oma elutöö üles ehitanud sellele, et teha kõik täpselt vastupidi reeglitele. Kuid see vastuhakk peab olema teadlik ja mõtestatud - tema näiteks esitas inimestele väljakutse mõelda endi jaoks ümber traditsioonilised arusaamad tasakaalust ja disaini elementidest. Lihtsalt halba kompat sellega välja ei vabanda.

Fototeooria sai oma alguse sellest, kui 70'ndatel hakkasid filosoofid ja kirjanikud (mitte fotograafid ise) looma oma kriitiliste ja analüütiliste tekstidega uut diskursust

Üks põhilisi varajasi analüütisi tekste fotograafia teemal oli Susan Sontagi 'On Photography' aastal 1977. Susan Sontag'i kohta siit.
Ja teine põhjapanev tekst oli Roland Barthes'i raamat 'Camera Lucida' aastal 1980
kus ta tutvustas oma teooriat hea foto komponentide - studium ja punctum - kohta. Studium tähendab siis seda kõike, mis meile fotos huvi pakub, infot annab ning meile ehk ka meeldib. Kuid punctum on see seletamatu miski, mis meid otsekui torkaks, see maagiline ja kõigi jaoks enamasti erinev faktor, mis like'ist love'ini viib ning selle foto meile eriliseks ja milleksi enamaks kui lihtsalt visuaalseks informatsiooniks teeb. Minu jaoks näiteks oli Karl Anderi näidatud siilipildil punctum'iks leheke siili okaste vahel või siis kärbes konna otsaesisel. Kuid punctum võib olla ka palju väiksem ja vähemmärgatav detail, mis meid mingil põhjusel otsekui näpistab ja sellega hinge läheb või pildile midagi olulist juurde annab, mis selle eriliseks teeb.

Vaatasime mõningaid olulisi ja legendaarseid fotosid, mis on muutnud ajalugu ja inimeste elusid ning milles peitub see 'miski' mis neid teistest erilisemaks teeb. See võib olla hästi tabatud 'õige hetk', see võib olla ideaalne kompa või see müstiline punctum, kuid iga hea foto räägib LOO. Ja sellel teemal tahan ma veel edaspidi pikemalt peatuda.

Senikaua katsuge teha pilte ja vaadata pilte - maale, fotosid, filmikaadrite kompositsioonilist ülesehitust - ning katsuge näha seda, mida enne ei näinud.

Fotograafid, kellest rääkisime:

Annie Leibovitz (klikkige, et lugeda seda tutvustavat artiklit temast - see seletab veidi ka tema suhet Susan Sontag'iga. Ning ei, kumbki nendest ei olnud mees! :P) 'Life through a lens' on suurepärane film selle andeka ja väga eduka fotograafi elust ja karjäärist, soovitan soojalt. Peaks saama osade kaupa youtube'is seda tasuta vaadata ka saama. Googeldage teda ja vaadake tema fotosid, need on ideaalse kompositsiooni ja läbimõeldud süžee musternäidised.

Henry Cartier-Bressoni fotod on moodsa fotoajakirjanduse alustaladeks. Loe tema kohta siit.

Share
|